Halliki Kreinin on teadlane, kes uurib Saksamaal Potsdamis projektis EU 1.5° Lifestyles viise, kuidas parandada inimeste elukvaliteeti ja samal ajal vähendada kliimakriisi mõjusid. Ta on töötanud Münsteri ülikoolis ja Viini Majandusülikoolis, tal on rahvusvaheliste suhete magistrikraad Šotimaalt St Andrewsi ülikoolist. Halliki uurimisvaldkond on tarbimisharjumuste muutmine ja tasaareng. Metsaülikoolis räägibki Halliki sellest.

L: Sa ise elad kliimasõbralikku elu – ei lenda lennukiga, ei söö liha. Kes veel elavad praegu kliimasõbralikult? Kas neid inimesi on palju?

H: Tegelikult elavad kõige kliimasõbralikumalt kõige vaesemad inimesed ühiskonnas. Samas ei ole nad oma valikutes vabad – neli lihtsalt pole teist võimalust, kui kasutada vähem energiat, tarbida vähem, taaskasutada ja mitte lennata kallitele välismaareisidele. Inimestel Eestis pole tegelikult üldse võimalik jätkusuutlikult elada, sest fossiilsest põlevkivienergiast tuleb juba ülisuur süsiniku jalajälg, isegi kui sa muus osas proovid olla säästlik. See näitab just seda et „jätkusuutlikkus“ ei ole individuaalne, vaid ühiskondlik väljakutse. Tarbimise piiramine ei pea tähendama vabaduse piiramist, mida eestlased kardavad.

L: Miks inimesed kardavad jätkusuutlikkust?

H: Ma arvan, et vaesus põhjustab seda. Inimesed meenutavad nõukogude okupatsiooni aega, kui välismaale minna ei saanud, sul polnud mitte midagi, polnud ka vabadust. Hirm vaesuse ees on meis kõigis. Meil on vaja ühiskonnana koos võtta vastu otsuseid, kuidas elada jätkusuutlikult, aga samas vabalt. Selleks on vaja paremaid rongi- ja bussiühendusi, jalgrattateid, taastuvenergiat.

L: Euroopa Liidus on viimasel ajal olnud palju „rohepesu“ – justkui mõeldaks kliima ja keskkonna peale, aga tegelikult on mängus isiklikud ärihuvid.

H: EU Green Deal ja muud neoliberaalsed rohe(pesu)programmid on minu isiklikul arvamusel saavutanud vastupidise tulemuse ja tekitanud arusaadava viha igasugu „kliimapoliitika“ vastu. Kliimakriis ei ole „ärivõimalus“, millest õige (rohe)tarbimine meid välja aitab.

L: Sa oled teadlane, aga samahästi võiksid olla ka poliitik.

H: Teadusvaldkonnas töötades pead võitlema pidevalt kahel rindel – ühelt poolt rääkima kliimamuutuste tõsidusest ja teiselt poolt kritiseerima neid oportunlistlikke rohepesu- ja ärinarratiive. See on igal pool Euroopas viinud ühiskonnas võõrandumiseni kliimapoliitikast ja tekitanud tunde, et kliimapoliitika on eliidile, aga tavainimesed jäävad sellest veel vaesemaks ning see on neile lõppkokkuvõttes kahjulik. Meie ühiskonnas on kõigil hirm vaeseks jääda, sest siis on sul vähem vabadust. Ma arvan, et EU Green Deal on teinud rohkem kahju kui kasu.

L: Mida siis teha?

H: Ausat kliimapoliitikat. Kliima-sotsiaalpoliitikat, millest saab ainult võita. Kui me oleksime jätkusuutlikumad, siis aitaks see ka vähendada ebavõrdsust. Kliimapoliitika ja sotsiaalpoliitika käivad tegelikult käsikäes. Sest kui sa ei saa hakkama sotsiaalpoliitika poolega, siis ühiskond ei anna sulle poliitilist mandaati, mis võimaldaks sul kliima poolel asju paremaks muuta.

L: Eestis olid just Euroopa Parlamendi valimised ja Rohelised ei saanud sinna mitte ühtegi mandaati.

H: Eesti prioriteedid on hetkel teised. Ukraina sõda ja muud väga eksistentsiaalsed probleemid lükkavad kliimaprobleemi kaugemale. Roheliste võitu me näeme riikides, kus juba praegu on sügavalt tunda kliimakatastroofi mõju – asfalt sulab, inimesed surevad kuumuse kätte. Hispaanias ja mujal Lõuna-Euroopas võetakse tarvitusele rohkem kliima-sotsiaalpoliitilisi meetmeid – näiteks Barcelonas on superille – suured linnaosablokid, kus autod enam ei sõida, on istutatud puid – inimesed kogunevad väljas, veedavad koos aega, vahel kasvatavad seal ka omale toitu. See aitab elada inimväärset elu ka väikeses korteris. Selliseid meetmeid on kergem sisse viia linna tasandil. Ühistransport ja rattateed, autodele seatud piirangud näiteks.

L: Eestlastel on ju autokultus – kui sul autot pole, siis sa pole mitte keegi. Igal pool Tallinnas on ummikud. Inimesed oma suurte autodega rikuvad liikluseeskirju ja arvavad, et neil on selleks õigus.

H: Tallinnas saab igale poole autoga. Autosõit tuleb teha keerulisemaks ja kallimaks, ilma autota elu aga kergemaks. Tuleb ehitada rattateid, arendada ühistransporti. Samas inimesed ei hinda tasuta linnatransporti. See ei peaks olema tasuta – võiks olla odav ja parema kvaliteediga.

EU 1.5° Lifestyles projektist saime teada, et on 4 põhjust, miks inimesed käituvad jätkusuutlikult: hind, tervis, mugavus ja kuuluvustunne. See tähendab seda, et jalgrattaga liikumine peab olema odav, tervislik, mugav ja prestiižne – kõik lahedad inimesed teevad niimoodi. Lendamise, igale poole autoga sõitmise ja muud kahjulikud harjumused peame tegema ebamugavaks ja kalliks, näitama nende tervisele kahjulikkust (müra, heitgaasid, mikroplastik jm) ja seda, et nii teha pole cool.

Autoga sõit igale poole viib meid tagasi sovjetiaega. Mitte üheski Põhjamaa riigis ei saa autoga igale poole, kõikjal on hoopis rattateed, kesklinn on üldse autodele suletud. Eesti autohullus on just nõukogudeaja jäänuk.

L: Tallinnas oli pikalt võimul Keskerakond, kes soosis autoga sõitmist. Ometi sai Tallinn Euroopa rohepealinnaks.

H: Euroopa Rohepealinna tiitel on täielik rohepesu! Grazi abilinnapea Austriast kutsuti Tallinnasse järgmise rohepealinna tiitli jagamisele. Grazi linnapea sõitis rohelist eluviisi ja jätkusuutlikkust silmas pidades kohale ühistranspordiga – reisis rongi ja bussiga mitu päeva. Graz kahjuks ei võitnud, küll aga Vilnius. Vilniuse linnapea teatas tseremoonial, et nad peavad kiiresti lahkuma, sest nende lennuk väljub kohe. Grazi abilinnapea ei teadnud, kas nutta või naerda. Tema oli Austriast (läbi Leedu) rongi ja bussiga kohale sõitnud, et mitte lennata, aga Vilniuse linnapea ei suvatsenud seda teha, kuigi Vilnius on ju nii lähedal! Ja et ta „rohepealinna“ tiitlit vastu võttes oma lendamist mainis… Üks lend Tallinnast Vilniusse on rohkem kui pool tonni CO2. Kui sa neli korda edasi tagasi käid, on su aastane Pariisi kliimaleppe CO2 maht ära kasutatud – sa ei saaks tuba kütta, süüa, ega hingata aasta otsa. Ma oleksin Vilniuse käest kohe selle tiitli ära võtnud!

L: Paljud inimesed elavadki mugavalt, mõtlemata elukeskkonnale ja teistele inimestele.

H: Jätkusuutlikud valikud peavad olema odavad, mugavad, tervislikud ja populaarsed. Need valikud teevad sind toredaks ja lahedaks. Jätkusuutmatud eluviisid ei ole tegelikult odavad, me maksame selle eest kõik – oma tervise raha, ning elukeskkonna halvenemisega.