Kakskümmend aastat tagasi toimus Kotkajärve Metsaülikool Kanada asemel Eestis, Heimtalis. Nagu teada, siis vahel ajalugu kordub – ka sel suvel (31. juuli – 3. august, 2024) kohtus MÜ rahvas Kotkajärve asemel hoopis Viljandimaal, Heimtalis ja Raistikol.
Esimene päev – Anu Raud, Anu Lamp, Toomas-Hendrik Ilves ja Ando Kiviberg
Metsaülikool avati Heimtali Muuseumis. See muuseum on tekstiilikunstniku ja kirjaniku Anu Raua üks elutöödest ning suure Eesti Rahva Muuseumi väike filiaal. Kokkutulnutele pakuti suppi ja pirukaid ning metsaülikooli avas Anu Raud. Anu rääkis väga südamlikult oma muuseumist, inimestest ja elu hetkedest. Päike säras taevas ja kokkutulnuil oli tore kohata vanu sõpru.
Pealelõunal tutvustas kirjastaja Sirje Endre Anu Raua uut raamatut „Päevalill ja torupill”. Katkendeid raamatust luges näitleja Anu Lamp. Anu Raud kirjutab selles raamatus kaugetest Nõukogude okupatsiooni aegadest– oma lapsepõlve sündmustest ja inimestest, kelle elu oli omamoodi julm ja karm, aga samas ka naljakas. Raamatus on ka lastenurk, kust vanemad ja vanavanemad saavad ka lastele üht-teist ette lugeda.
MÜ avaloengu pidas sel aastal Eesti Vabariigi kauaaegne president Toomas-Hendrik Ilves. Avaloeng toimus Heimtali mõisakooli kenasti renoveeritud saalis. Toomas-Hendrik Ilves rääkis kahe ajastu lõpust.
1945. aastal loodi ÜRO (UN) ja 1948. aastal NATO. Riigid ravisid sõjahaavu. Rahvusvahelisel areenil otsustati siis, et edaspidi saab riigipiire muuta ainult läbirääkimiste teel ning sõjaline agressioon on keelatud. Sellele vaatamata uputati verre ülestõusud Ungaris ja Tšehhis. Oli alanud külma sõja periood. 1980. aasta Pariisi kokkulepe ja külma sõja lõpp tekitas petliku illusiooni, justkui oleksid kõik omavahel suured sõbrad ja Venemaa oleks muutunud. Läänel läks veel pikki aastakümneid aega, et hakata nägema agressiivse Venemaa tõelist palet.
Eesti on viimastel aastakümnetel olnud kõige edukam riik kommunismijärgses maailmas – meil on õigusriik, mille elanikel on suur sõnavabadus, korruptsioon on siin peaaegu olematu jne. Sellele vaatamata olid paljud Lääneriigid Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse võtmise vastu. Aga kuna Poola pidi kindlasti sinna saama, siis tuli väikesel ja tublil Eestil lihtsalt kõiges olla vähemalt sama hea kui Poola. Nii saimegi me mõlemasse liitu sisse. Kuni 24. veebruarini 2022 oli lääneriikidel Eesti suhtes üleolev hoiak, Balti riike peeti Venemaa suhtes paranoilisteks, kes ei saa oma lähiajaloost üle. Meist rääkides kasutas Soome president Tarja Halonen terminit “postsovjetlik psüühiline trauma”. Nüüdseks on kõigile selgeks saanud, et Balti riikide hirmul oli alust: Venemaa teeb, mida tahab, kasutades toorest jõudu.
Väike Eesti loodab NATO kaitsele, oma kaitsekulusid oleme hoidnud 3,6%. Ka neutraalsed olnud Soome ja Rootsi on astunud NATOsse ja Läänemerest on saanud “NATO järv”. Maailm on viimasel ajal väga palju muutunud. Endise presidendi kõnest jäi kõlama mõte, et vabadus on habras asi, mida tuleb iga hinna eest hoida.
Õhtu lõpetas pärimusmuusik Ando Kiviberg väikese kontserdiga, kus kõik said kaasa laulda.
Teine päev – Birute Klaas-Lang, Jaak Prozes, Peeter Kaasik
Teise päeva hommik algas juba Raistiko turismitalus ning tõsiste teemadega – eestikeelsele õppele üleminek ja venelaste eesti keele oskus.
Professor Birute Klaas-Lang juhib hetkel teadusprojekti, milles uuritakse neid teemasid ja ka põhjuseid, miks eestikeelsele õppele üleminek, mis oleks pidanud toimuma juba üe 30 aasta tagasi, siiski veel palju peavalu ja muret põhjustab. Miks venelased ei taha eesti keeles õppida?.)
Loengule järgnes vestlusring, milles osales veel Soome-ugri rahvaste asjatundja Jaak Prozes sihtasutusest Fenno-Ugria. Jaak Prozes rääkis meie sugulasrahvaste emakeele säilitamisest ja väikerahvaste raskest olukorrast Venemaal. Venelased tunnevad kahjuks tihti, et nende keel on tähtsam ja olulisem ning et neil pole vaja teiste, “alamate” rahvaste keelt õppida.
Peeter Kaasik rääkis Eesti metsavendlusest. Eestlased on metsarahvas, kes häda ja hävingu korral ikka metsalt kaitset on otsinud. Seega on metsavendlus palju vanem nähtus. Arheoloogilised kaeved on näidanud, et koobastes ja soosaartel on eestlased end varjanud juba mitmeid sajandeid. Teise maailmasõja järel hakati võõrvõimu eest end varjavaid isikuid kutsuma metsavendadeks. Neist oli vaid väike osa aktiivselt sõjalisse vastupanusse kaasatud, suurem osa lihtsalt varjas end ning ootas paremaid aegu. Hiljem oli aga juba võimatu metsast välja tulla, kuna kardeti repressioone. Kõik end nõukogude võimu eest varjanud isikud võib lugeda metsavendadeks. Nende isikute hulgas oli ka naisi ja lapsi.
htu lõpetas ühine filmivaatamine. Film “Armastus ja sunnitöö” põhineb A.H. Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” V osal.
Kolmas päev – Tiina Kirss, Ando Kiviberg ja Kristjan Kannukene
Kirjanduse asjatundja Tiina Kirss tutvustas oma loengus tänapäeva Eesti kirjandust, täpsemalt uuemat proosat. Tema ettekandest said paljud häid soovitusi uuema kirjandusega tutvumiseks.
Ando Kivibergi loeng oli kaasakiskuv meenutus tema jõudmisest pärimusmuusika juurde ning festivalide korrandamise ideest kuni selle teostuseni. Tänapäeval on Viljandi Folk Eesti suurim ja Euroopa üks tuntumaid pärimusmuusika festivale. See kõik aga on tulnud suure tööga.
Õhtu lõpetas imekaunis muusika – Kristjan Kannukese pillihelid ja lauluhääl kandsid kuulajad kaugetele radadele unistuste maailma. Kristjan, kes on ka Torontos EMW festivalil esinenud, on õppinud pillimängu ja heliloomingut Tallinna ja Londoni konservatooriumides. Kontserdi lõppedes ei tahtnud aplaus vaibuda.
Neljas päev – Kristel Vilbaste, Halliki Kreinin ja lõpupidu
Neljanda päeva vihmast hommikut alustas loodusenaine ja taimetark Kristel Vilbaste oma loenguga “Taimed rahva keeles ja meeles”. Kristel oli kaasa võtnud hulga omakirjutatud raamatuid ning rääkis ka oma perekonna lugusid. Loengu tegi veelgi põnevamaks kohe sellele järgnenud loodusmatk, mille jooksul tutvustas Kristel meile kasulikke taimi, alates Raistiko talu õuemurust kuni metsasügavusteni. Saime teada, milline näeb välja kasside lemmik palderjan, millal teha saunavihtasid ning mida teha raudrohu ja teelehega. Ka Kanadas kasvab Eestiga sarnaseid taimi. Toreda matka katkestas vihmahoog.
Saksamaal töötav sotsio-öko-majandusteadlane Halliki Kreinin rääkis tõsistest probleemidest, millega tänapäeva maailm tõtt peab vaatama. Kliima on inimeste tegevuse tagajärjel tugevasti muutunud ja varsti võib olla liiga hilja midagi parandada. Vaja on praegu kohe muuta oma tarbimisharjumusi, vähem lennata, uusi asju osta ja liha süüa. See võib tunduda alguses väga keeruline, aga on olemas palju viise, kuidas inimesed saavad õnnelikult elada ka ilma ületarbimiseta.
Lõpuõhtul sai koos istuda ja koosoldud toredat aega meenutada. Öeldi tänusõnu korraldajatele, jagati tunnustust. Õhtule olid esinema tulnud muusik Ott Leitham ja tema sõbrad. Mõned meist pidutsesid varaste hommikutundideni.
Seekordse MÜ lõpetas kaks vahvat ekskursiooni-väljasõitu, Mulgimaal ja Ida-Virumaale.
Suur tänu kõigile korraldajatele ja kokkutulnutele!
